Hemofiilia ja liigesekahjustused: sagedased komplikatsioonid

Hemofiiliahaigete kõige tavalisemad komplikatsioonid on seotud liigestega. Artiklist saate teada, milliseid liigese osi veritsemine kahjustab, kuidas see avaldub, mida tuleb verejooksu kahtluse korral teha ja kuidas seda hiljem ravida.

Hemofiiliahaigete kõige tavalisemad komplikatsioonid on seotud liigestega. Liiges on ühenduskoht luude vahel. Hemofiiliahaigetel võib tekkida verejooks liigeseõõnde pärast vigastust või ka ilma selge põhjuseta. Veri koguneb õõnde, avaldab seal survet ja põhjustab valu ning võib viia kroonilise paistetuse ja liigese deformatsioonini. Liigesekahjustused võivad tekkida pärast korduvat verejooksu samas liigeses, kuid võivad esineda ka pärast ühte veritsusepisoodi, kui see on piisavalt tõsine. Kõige sagedamini tabab see probleem küünarnukke, pahkluid ja põlvi. Liigesekahjustused sarnanevad artriidihaige kahjustustele. Need mõjutavad sünooviumi (liigesekapsli sisekesta) ja luud ümbritsevat kõhre.

Millistest liigese osadest on jutt?

Sünoovium on spetsiaalne kude, mis aitab liigesesse toitaineid edastada ja seda niisutada ning eemaldab liigesest haigusetekitajad ja liigse vedeliku. Selles on palju veresooni, mistõttu liigesesisene verejooks on veritsushaigusega inimeste seas tavaline. Veri imendub sünooviumisse. Arvatakse, et veres leiduv raud aitab kaasa veresoonte moodustumisele, karestab liigesekapsli sisekesta ja suurendab veritsusriski. Liigestes on kahte sorti kõhre, millest üks ümbritseb luude otsi ning teine summutab põrutusi ja lööke. Veritsus mõjutab luid ümbritsevat kõhre. See tekitab sileda pinna ja takistab nakkumist. Verejooksu ajal kõhr paisub ja vabastab ensüümid, mis seda kahjustavad, ning kui kõhr on juba hävinud või õhenenud, esineb luude hõõrdumine. See on väga valus. Sport ja muud füüsilised tegevused muutuvad põrutusi ja lööke summutavale kõhrele ohtlikuks.

Liigese verejooksu tunnused:

• soojatunne;
• paistetus;
• kihelus liigese sees;
• ebamugavustunne;
• valu;
• võimetus liigutada;
• liigese kangus.

Väikesi lapsi on keeruline diagnoosida, sest nad ei suuda oma sümptomeid kirjeldada. Laste puhul tuleb olla valvas, kui nad muutuvad närviliseks, nutavad põhjuseta, eelistavad tavapärasest erinevat jäset, ei taha ennast liigutada või käia või väldivad kahjustatud jäsemele surve avaldamist.

Mida teha, kui kahtlustate verejooksu liigeses?

Tüsistuste vältimiseks tuleb viivitamatult pöörduda arsti poole. Puuduva hüübimisfaktori õigeaegne manustamine on otsustava tähtsusega. Kahjustusi on võimalik vähendada, kui:

• kahjustatud piirkonnale panna jääd;
• jäse üles tõsta;
• lasta kahjustatud liigesel puhata.

Kuidas kahjustatud liigeseid ravitakse?

Kui liiges on juba pöördumatult kahjustatud ja põhjustab tõsiseid probleeme, on ainuke võimalus kirurgiline ravi. Sellisel juhul aitab operatsioon valu leevendada ja parandada liigese liikuvust. Oluline on kaasata hematoloog, kes kontrolliks verehüübimise taset iga kord, kui plaanitakse invasiivset protseduuri. Kasutatakse erinevaid kirurgilisi protseduure sünovektoomiast liigese asendamiseni.

Sünovektoomia tähendab sünooviumi eemaldamist. Operatsioon vähendab korduvat veritsemist sünooviumist. Kasutatakse kolme meetodit:

• radiosünovektoomia – liigesesse süstitakse radioaktiivne vedelik, mis vähendab sünoviaalmembraani paistetust;
• artroskoopiline sünovektoomia – kirurgiline lähenemine, milles kasutatakse väikest sisselõiget;
• avatud sünovektoomia – operatsioon teostatakse avatud liigesel.

Liigese asendamine on kirurgiline protseduur, mis aitab kroonilistes valudes inimesi. Kahjustatud liigesed ja luud eemaldatakse ning asendatakse plastist ja metallist proteesidega. Tavaliselt asendatakse põlve- ja puusaliigeseid. Pärast operatsiooni ja taastusravi suureneb enamiku patsientide liikuvus ja valu kaob. Mõnikord tuleb ka juba paigaldatud kunstliigesed asendada, sest need on ära kulunud või lõdvenenud. 90 protsenti puusa ja põlve endoproteesidest peaks kestma kuni 10 aastat.

Allikas: www.hemophiliafed.org

DOP November/ 2020, C-ANPROM/EE/HG/0013